Parimad ajad: floatingu uurimine 1980ndatel ja 1990ndatel.

1980ndad olid floatingu uuringute jaoks põnevad ajad. Suust-suhu levis uudis sellest „hullust“ uuest kogemusest ning üha enam inimesi kogu maailmas otsis võimalust floatingutanki minna. Esimesed uuringud näitasid, et floating pole lihtsalt uue aja usk, vaid sellel on tegelikud teaduspõhised eelised. Uus tehnoloogia võimaldas teha süvitsi uuringuid, et leida tõendeid floatingu kasulikkuse kohta.

Kuidas kõik algas.

1970 ja 1980. aastatel kuulus Tom Fine Ohio Meditsiinikolledži uurimisrühma. Seal kohtus ta John Turneriga ning koos hakkasid nad uurima floatingu REST-terapia mõju mitmetele füüsilistele ja vaimsetele tervishoiuprobleemidele, eriti stressile.

Hiljuti intervjueerisime Tom Fine’i, kes meenutas, kuidas ta floatingu juurde jõudis. Esimene kontakt Dr. John C. Lilly (floatingupaagi leiutaja) ja Lilly raamatuga „The Center of the Cyclone“ sütitas temas huvi. Fine tegeles samal ajal sõltuvusuuringutega ning luges „The Deep Self“ ja hakkas mõtlema, kuidas floatingu võiks aidata inimesi, keda ta oma teadustööga toetas. Uurimistöö keskendus lõõgastustehnikatele ja nende mõjule erinevat tüüpi sõltuvuste korral.

Fine mainis, et floatingupaak on ideaalne koht autogeense treeningu harjutamiseks – see on lõõgastusmeetod, mis kasutab visualiseerimist ja poolhüpnootilist seisundit. Tomi kolleeg soovitas tal rääkida teise uurijaga, John Turneriga, kellele Fine jagas Lilly raamatuid. Peagi alustasid nad ühist floatingu uuringuprojekti.

Esimesed tulemused.

Alguses tegid Fine ja Turner väikese kolme osalejaga juhtumiuuringu, uurides floatingu mõju vererõhule. Tulemused olid positiivsed: floatingu alandas osalejate vererõhku. Teised algsed uuringud näitasid sarnaseid mõju – REST-terapia floatingu abil parandab vererõhku, aga ka valu, lihaspingeid ja stressiga seotud seisundeid (ärevus, depressioon).

Stressi ja närvisüsteemi uurimine.

Fine ja Turneri tuntud uuringud käsitlevad, kuidas floating mõjutab keha stressireaktsiooni. Kui oleme stressis, vabanevad stressihormoonid (kortisool, adrenaliin), mis võivad tervisele kahjulikult mõjuda. Nad leidsid, et floating vähendab stressihormoone, aitab lõdvestuda ning parandab üldist enesetunnet ja stressi tasakaalu.

Nad avastasid:

• Mida rohkem inimene floatingut kogeb, seda tugevamaks mõju muutub – keha harjub kogemusega, „float state“ saavutatakse varem ja taastumisaeg pikeneb.

Uuringud näitasid ka, et floating võib tasakaalustada neurotransmittereid nagu endorfiinid ja serotoniin, mis mõjutavad meeleolu ja valu tunnet.

Ajutegevuse muutused.

Järgnevad uuringud käsitlesid ajutegevuse mõjutamist floatingu käigus. Leiti, et floating mõjutab prefrontaalkorteksit ja amügdala tööd, need on ajuosad, mis on seotud stressi ja ärevusega. Korduvad floatingusseansid tugevdavad prefrontaalkorteksi kontrolli amügdala üle, mis aitab vähendada stressi ja ärevust.

Uurimistöö rahastus ja väljakutsed.

Intervjuus rõhutas Fine, et raha leidmine on floatingu uuringute suurim väljakutse. Oodatakse rahastust nii personalile kui floatingutangi ostule ja paigaldamisele, paljud toetajad pole valmis selleks kulutusi tegema. Isegi praegu kui on rohkem tõendeid floatingu eeliste kohta on rahastamist raske leida. Uusi uuringuid saavad teha ainult need keskused, kus floatingupaagid juba olemas.

Fine ütles, et tal oli uuringute alguses vedanud eraannetustega see võimaldas teha esimese vererõhu-uuringu. Ilma sellele toele poleks paljud uurimistööd üldse sündinud. Tema ja Turneri varased tööd olid floatingu mõjude mõistmise jaoks üliolulised.

Advocacy ja tulevik.

Lisaks teadustööle on Tom Fine floatingu REST-terapia eestkõneleja, jagades selle kasulikkust nii tervishoiutöötajate kui laiema avalikkusega. Ta esineb Float Conference’il ja muudel üritustel ning soovitab ikka floatingut klientidele teraapia osana.

Fine usub, et tehnoloogia areng aitab tulevikus floatingu uuringuid veelgi täpsemaks muuta, uued mõõdikud enne, pärast ja sessiooni ajal võimaldavad põhjalikult uurida, kuidas keha floatingule biomarkerite tasemel reageerib. Ta loodab, et tema vanu uuringuid (nt kortisooli uuringut) korratakse ja laiendatakse ning suurem koostöö floatinguskeskuste vahel (Float Research Collective) tooks veelgi väärtuslikumaid tulemusi.

Kokkuvõte.

Fine’i ja Turneri tööd tõestasid, et floatingu REST-terapiana on teaduspõhine ja efektiivne meetod. Uurides mõju autonoomsele närvisüsteemile, valule ja meeleolule, loodi tugev mõistmine floatingu terapeutilistest eelistest.

Broneeri floatinguks aeg juba täna!